Nõuanded ja juhised efektiivseks harjutamiseks

 

Harjutamine on oluline!

 

Soovime tähelepanu juhtida laste iseseisva töö ehk kodus harjutamise panuse olulisusele ja eelkõige “õigele” harjutamisele. Õpilastel jääb paljude kohustuste ja huvide kõrval valitud instrumendi harjutamiseks vähe aega ja sageli käiakse pillitunnis mitte ettemängimas ja nõuandeid saamas, vaid hoopis koos õpetajaga harjutamas. Harjutamise aeg on aga siiski kodus.

 

Nõuanded ja juhised pillimängu harjutamiseks

 

  • Näide valesti harjutamisest: Laps mängib muusikapala, viga tuleb sisse. Ta jääb seisma, sest saab aru, et mängis valesti. Ta parandab ruttu vea ja jätkab samast kohast. Järgmistel kordadel juhtub sama asi ja kõik kordub otsast peale.

 

Mõtestatud harjutamine:

  • Kui oled muusikapalaga tutvunud, märgi värviliselt ära kohad, mis on rasked ja vajavad erilist pühendumist.
  • Sea igaks harjutamise ajaks endale mingi kindel eesmärk: täna saan sellest raskest kohast võitu, homme õpin tolle raske koha ära jne.
  • Alusta harjutamist just nendest rasketest kohtadest ja harjuta neid väga aeglases tempos. Kui sa ei saa rütmist jagu, siis plaksuta ja loe rütmi kaasa.
  • Rasked kohad saavad selgeks, kui mängid neid väga, väga aeglases tempos 5 kuni 30 minutit, sõltuvalt sinu kannatlikkusest. Enamasti ei jäta õpilased muusikaõpingud pooleli sellepärast, et nad ei viitsi harjutada, vaid peamiselt seetõttu, et nad ei oska harjutada. Kui tuleb viga sisse, ei reageeri sa kohe, sest sinu silmad näevad juba järgmisi takte ja mõistus sunnib automaatselt edasi mängima. Siinkohal pead sina kontrolli üle võtma ja mängu koheselt katkestama, paar takti tagasi minema ja vigased kohad parandama. Aeglaselt ja mitu korda järjest, nii kaua kuni aeglases tempos tuleb veatult välja.
  • Arvatakse, et mida kiiremini harjutad, seda paremini sa mängid. VALE! Harjuta aeglaselt ja täpselt, pidades kinni rütmist. Kui suudad aeglaselt ilma vigadeta mängida, siis lisad tasapisi kiirust juurde.
  • Puhkpilli mängijad kasutagu palade harjutamisel rohkem õhku ja harjutagu aeglases tempos ja valjusti. Ära karda mängida õieti ja kõvasti. On lihtsam õppida mängima alguses valjusti ja hiljem tasem kui vastupidi!
  • I ja II klassi õpilased peaksid harjutama 6 päeval nädalas 20 minutit. III ja IV klassi õpilased 6 päeval 30 minutit ja V –VII klassi õpilased 6 päeval nädalas umbes 60 minutit. Kindlasti teha puhkepause!
  • Pillimäng võib muutuda sulle igavaks, kui harjutad 30 minutit enne tunni algust ja muul ajal pilli kätte ei võta. Selliselt jääb ära ka sinu võimalik areng pilli mängimisel.
  • Pea alati meeles, et muusikapala mängimine on midagi rohkemat kui nootide mängimine. Loeb alati see, mida sa muusika vastu tunned ja alati on näha ka seda, kas sinu muusikapala esitus paistab elavana – kas seal on sinu tunnetus ja hing sees.

 

 



Ühe õpetaja mõtted

 

Alatskivi Kunstide Koolis on väga hea õpetaja- ja õpilassõbralik keskkond, seda näitab just õpilaste soov ikka ja jälle tulla, olla koolis lõputult ning õpetajate eluterve läbisaamine.
Alatskivi Kunstide Koolis on eranditult kõik väga toredad õpilased, tean seda tõesti kindlalt, sest igaüks neist on sel aastal olnud läbi solfedžo tundide minu õpilane ja olen nendega rääkimiseks leidnud ka aega koolivälistel teemadel. Olen näinud neid kõiki pingutamas, nutmas ja pettumas, oma muresid kurtmas, aga ka naermas, rõõmustamas, kallistamas ja energiast pakatamas.


Selles kooliaastas on olnud nii palju ilusaid hetki ja seda just igapäevases õppetöös.
Kas Sa tead näiteks, kui tore on olnud õpilaste soov ise tundi anda, milline äge õpetaja rolli mängija võib olla üks vahva marakratist poiss, kuidas mõned  lapsed on veetnud vabatahtlikult tunde ja tunde solfedžos, sest nad tahavad õppida niisama rohkem, kui oma tunnis või kuidas kõik neljanda klassi õpilased minu sünnipäeval mulle kallistused kinkisid või näiteks, kui äge oli vaade ühe poisi silmades, kui ta sai lõpuks ometi millegi keerulisega solfis hakkama, kuidas üks laps tuli ja küsis, kui olin nädala teatriga reisil, et kas ma neid ikka igatsesin ka? Selliseid ilusaid hetki on tuhandeid. Alati võib minna lihtsamat teed ja öelda, et õpilane on andetu, me ei võta teda kooli vastu või meie ei tegele andetute lastega, aga keegi pole temas seda annet veel avastanud. Minu mõte on, et me ei võta kooli õpilast selleks, et kinnitada fakti tema ilusast lauluhäälest või looduse poolt kaasa antud suurepärastest geenidest, me võtame ta kooli sellepärast, et on midagi, mida ta ei oska või ei tea. Olen terve aasta rääkinud solfedžo klassis - Sa ei peagi oskama veel, selleks sa tulidki, et õppida ja nad saavad sellest aru, nad õpivad ja teavad, et tulemus tuleb. Nad on lapsed, rõõmustavad ja kurvastavad, kõike siiralt.

Muusikaline haridus on minu meelest midagi palju rohkem, kui lihtsalt pillimängu oskuse omandamine või muusikateoreetiliste teadmiste kogumine, see on õppimine eluks, me kasvatame üleüldiselt paremaid inimesi läbi selle. Nad õpivad läbi muusika distsipliin, üksteisega arvestamist ja üksteisest hoolimist, nad saavad palju rohkem oskusi, kui ainult ühe, nad saavad neid täpselt nii palju, kui meie õpetajatena endast anname. Tõesti, ükski meie kooli õpilastest pole kehv või saamatu, nad on kõik suurepärased isiksused, erinevad ja kordumatud - saamatu on õpetaja, kui ta ei saa nendega hakkama ja ka õpetaja peab arenema ja arenebki - tuleb leida viis, kuidas läheneda õpilasele õige nurga alt, proovida, katsetada ja oodata tulemust, mõnikord kaua, aga iga õpilane armastab sind selle eest ja see on seda väär! Õpetaja amet on selles mõttes väga eriline, et see väike inimene tuleb sinu juurde ja ootab sinult imet, ta tahab saada targemaks, ta tahab, et teda aidatakse, ta loodab, et teda kuulatakse ja mõistetakse. Täna mõtlesin jälle, et see pole lihtne, see on tegelikult tohutu vastutus, sest sa kujundad kellegi elu. Need mõtted tuletavad mulle meelde üht ilusat lugu, mida vanaema lapselapsele räägib: „ Inimese sees on kaks hunti, üks on hea ja teine on halb“ ja laps siis küsib: „ Kumb hunt võidab?“ ja vanaema vastab: „Aga võidab see hunt, kellele sa rohkem süüa annad.“  Anname, siis igale õpilasele võimaluse, laseme tal olla selline nagu ta on, andes "süüa" sellele heale hundile tema sees, innustades ja arendades temas kõike head, sest neis lastes on palju-palju head. Õpetajatena me ei peaks ühtki õpilast iial n.ö. maha kandma, sest me ei või teada ette, mis temast tulevikus võib saada ja igaüks neist on väärt väga head õpetust, ükskõik, kui raske või uskumatu see esmapilgul ka tundub.

Meil on tõesti tore kool, vahvad õpetajad ja kõige tähtsam  - õpilased, sest ilma õpilasteta pole kooli!

 

Reet Laube

Akordioniõpetaja

Kevad 2012